Käisime laupäeval 6.04.  algklassiõpilastega Eesti Noorsooteatris.

„Tistou, roheliste sõrmedega poiss” on lugu poisist, kes esitab küsimusi, mida täiskasvanud enam küsida ei oska või ei julge. Kas me tõesti arvame, et inimesed saavad paremaks, kui me lukustame nad vanglamüüride vahele? Miks inimesed ometi terveks ei saa, kuigi me neid üha paremate vahenditega ravime? Kui me teame, et sõjas võib kaotada kõik, siis miks me ikkagi sõdime?

Aga see on ka lugu sellest, kuidas eluvaluga kokku puutudes säilitada elurõõm. Kuidas leida üles oma anne ja sellega teisi rõõmustada. See on lugu sellest, et imed on võimalikud. Küsimus on: kas me oskame neid alati ära tunda?

See on ka oma ande avastamise lugu, meil kõigil on võimalik leida oma anne, mille abil seda maailma, kus me elame, kasvõi natuke ilusamaks paigaks teha. Keegi armastab joonistada, keegi laulda, keegi mängib pilli, keegi koob sokke, keegi kasvatab taimi, keegi pühib tänavaid. Täiskasvanuna saame toetada oma lapsi, et nad leiaksid üles selle, mis nende hinge rõõmustab ja mille kaudu nemad saavad seda maailma „ õitsema panna“.

Me elame ärevatel aegadel ja ei saa oma lapsi sellest maailmast välja lõigata, aga see lugu annab meile lootust, äratab meis uinunud seemneid nagu kaastunne ja teistega arvestamine.

Aitäh direktor, et meil oli võimalik seda lugu käia vaatamas! Aitäh õpetaja Anneli ja Elis klassiga kaasa tulemast!

õp. Tiina Põrk