(Väljavõte Martinite pere/Sülde talu logiraamatust, 15.05.2023)
Mulluse Saksamaa reisi vastutasuks oli meil samuti võimalus nädal aega üht Erasmus+ vahetusõpilast majutada.
Meid on üheksa pereliiget meie sajaaastase maja kahe toa elamiskõlbulikuks renoveeritud toa kohta. Paras mentaalne väljakutse oli mõte kedagi lisaks majutada. Kamp introverte pabistas seega nädalaid ette ja vanimad peretütred lahkusid linna selleks ülikoolinädalaks ilmselge kergendustundega.
Oijah, eks ma ütle alati, et kipun üle mõtlema ja üle organiseerima
Igatahes olin juba teiseks õhtuks kulutanud pere eelarvest kolmekohalise summa tervituskingile ja toitlustamisele, (loodetavasti ajutiselt) lülitanud tööle elektriboileri, toonud kööki tagasi võileivagrilli ja rösteri ning korraldanud peamiselt Sülde meeste jõuvarusid proovile pannes kogu Hispaania, Kreeka, Saksamaa ja kohalikele võõrustajate perede noortele meie suvilas grillpeo. Kohalik kool oli muidugi tuhandest tänulik meie külalislahke panuse eest.
Ui erm, kultuurid on erinevad muidugi, aga inimesed igas kultuuris veel enam. Nende mitmekümne eri rahvusest 7.-9. klassi noore seas oli nii väga toredaid, kui ka mitte nii toredaid tüüpe.
Kõige lihtsam oli lävida Saksa noormeestega. Tundsid kella ja reageerisid korraldustele nagu mõistlikud inimesed kunagi. Tegid viisakalt komplimendi mu roostes keeleoskusele.
Kreeklasi oli pea võimatu nende võrkpallist lahutada või mingis soovitud suunas liikuma saada ja hispaanlannad kippusid pisiasjadest draamat tegema ja tegelesid isekeskis peamiselt välise ilu – ja moemaailma teemadega.
Kõige enam nurisesid meiega kultuurierinevustest tingitud viivituste ja muu sellest tingitu üle … mõned meie omad kaasmaalased. Hiidlased küll, aga küllap siis mitte kannatliku seltsi omad.
Paraku kuidagi inimaju nopib välja ikka need üksikud kriitikanooled või pirtsutamised, aga tegelikult tehti meile ikka ka palju toredaid komplimente. Ka kohalike poolt.
Meil peatunud hispaanlanna on avatud ja tore, teisalt ka üpris hellik ja väga valiv toituja. (Üldse ei pane suhu köögivilju, puuvilju, marju ega kala. Valib enda sõnul kodus peamiselt makarone juustu ja tomatipastaga.)
Õhtused telefonikõned koju olid pikad ja hääletoonist (sest ühtegi hispaaniakeelset sõna ma ülikiirest vadinast eristadagi ei oska) kostis ka väsimust ja koduigatsust.
Muidugi oli ta meiega kõiges alati igati viisakas, aga ma ei tea, kas talle tegelikult Eestis meeldis.
Hispaanias on praegu 30 kraadi sooja, meil oli hommikuti õu härmas, ta elab linnas, kus pole peale kunstlikult rajatud palmiallee ja oliiviõli tootmiseks rajatud istanduse üldse midagi looduslikku, meil on siin väga boheemlaslikult metsistunud aed ja loodus tungib sisse uksest, aknast ja seinapragudest. See on midagi totaalselt muud. Ka päeva pikkus ja valgus on tema sõnul teistsugused.
Söögiajad ja sellega seotud harjumused tema peres täiesti meist erinevad. Ühel päeval valmistas külaline meile näidistoitu, mida nende kodus tema sõnul peamiselt süüakse. Innustunud kirjelduse järel selle roa imelisusest valmis lihtsaimast lihtsam tugevalt pruunikaks röstitud sai, millele ta määris võid ja raputas suhkrut. Kogu lugu. Seda sõi ta ka kogu ülejäänud nädala nii hommiku- kui õhtusöögiks. Osad hispaanlased kasutavat või asemel ka oliiviõli ja pidulikumal puhul kasutatakse ka apelsinimarmelaadi, aga meie külaline ise eelistavat võid. Kõige muu meie poolt kodus, koolis või söögikohtades pakutava kohta oli tal vaid üks emotsionaalne hinnang: “I hated it.”
Õnneks olin sellest hispaanlaste röstsaiaarmastusest juba varem kellegi Hispaanias elanud vahetusõpilase avaliku internetiblogi kaudu teadlik. Kui üldse, siis imestasin, et see komme tõesti nii üldine ongi. Muidugi tegi see avastus minu jaoks taas ka loogilisemaks, et sedasorti kiirete süsivesikute eelistuse puhul ongi meie valgu- ja kiudainerikkad kauaks täitvad kõhutäied nende jaoks nii rasked manustada ja pikad toidukordade vahed piinavad oodata.
Huvitav ja samas loogiline on ka erinevus joogieelistustes – kuuma kliimaga Hispaanias juuakse peamiselt külma mullivaba vett. Kogemata Tuuletornis müüja poolt ühele Hispaania noormehele antud mullivesi tekitas neis suurt poleemikat ja sellest kaheeurosest kahjumist arutati temperamentselt veel mitu tundi hiljem.
Nemad joovad lihtsalt vett.
Meie harjumus juua kuumi jooke (teed eelkõige) või rõõska või hapendatud piima (keefiri, jogurtit) on nende jaoks mõistetamatu ja ka vastuvõetamatu.
Ma ka ei kujuta ette, et pidevas 30 kraadises kuumuses peale vee midagi süüa või juua tahaksin. Ja nädalaga aastaid omasoodu kujunenud seedesüsteem juba ümber ei kohane, pole mõtet sundidagi.
Tutvustasime külalisele küll kõike kohalikku äkisest, oma talu lambalihast kuni kohukeste, kama ja Hiiu Köögi ja Pagari toodeteni ning sõime ise nii nagu ikka, aga lubasime tal teha ühiselt poes käies ka oma valikuid ega sundinud midagi proovima. Selle võimaluse üle oli ta kogu hingest tänulik ja tänas ta meid veel mitu korda eraldi. (Saksamaa projektiperes oli tal olnud nimelt vastupidine kogemus).
Sarnasusi on mõistagi ka. Näiteks Hildegardi ja Maria Teresa hobid, nende muusikamaitse, kitarriõpingud, kunstilembus ja arusaamad mitmetest asjadest näikse omavahel kattuvat. Nad said teineteisega väga hästi läbi. Juhtumisi peatusid nad mõlemad selle projekti erinevatel hooaegadel Saksamaal samas peres ja neil on sellest päris palju sarnaseid muljeid. See ilmselgelt ühendas ja andis kohe palju jutuainet.
Kolmandaks hommikuks oli tihe (hispaanlaste jaoks nii oluliste siestade – vaene) programm ja kliimamuutus meie külalise tervisest jagu saanud. Kraad näitas väikest palavikku ja enesetunne oli piisavalt sant, et vallavanemaga kohtumisest ja giidiga tuletornide tuurist loobuda ning pealelõunani pimendatud akendega toas voodisse jääda. Tohterdasime teda koduste vahenditega ja sama tegi telefonitsi tema oma ema, kes tundus asjalik ja konkreetne. Käskis tütrel süüa, kaasa pakitud tablett sisse võtta ja magada. Nii ta tegigi ja tundis end pealelõunal taas paremini, kokkas telefoni teel juhendava ema juhatusel meile oma pidupäevade lemmiktoitu (sedapuhku lasanjelaadne ahjuvorm nende kodukandi brändi “Calina Blanca” puljongis ja punega tomatipastas keedetud makaronidest kihiti viineriviilude ja riivjuustuga), õppis esimest korda elus jalgrattasõitu, punus esimest korda elus võilillepärga ja nägi (samuti esimest korda elus) lähedalt kohalikku siili.
Neljandal päeval oli meie külaline taas piisavalt kõbus, et teha grupiga kaasa jalutuskäik Kärdla aedlinnas, Suuremõisa lossis asuvas ametikoolis taimeseemneid külvata, möödaminnes meie mõisakooli lastele mänguvahetundi korraldavat ja töö- ja tehnoloogiat ning ühiskonnaõpetust õpetavat perepead näha ja “Kapten Malmis” lõunatada (ja “ta ei tahaks küll olla ebaviisakas, aga ta vihkas muidugi sealset toitu”
Kõik see tehtud, hängisid meie noored veel Käina vahel ja plaanisid ka muusikakooli bändi minna, aga meil tuli tuua piigad koju riideid vahetama. Programmis oli märgitud õhtuks veel kogu õpetajate, külaliste ja võõrustajate peen programmiga õhtusöök saare merevaatega visiitkaart – restoranis “Rannapaargu”, aga hommikul vara väljuti dressides ja päev läbi trööbeldati palava päikese käes… Nojah, ütleme nii, et noortel oli oma nägemus asjast, aga Eesti õpetajad palusid kõigil viisakalt riietuda ja mina olin logistikaga hädas, sest just sel päeval polnud H telefon laetud ning me ei saanud temaga ühendust. Mingil ime kombel meie kaks kena neidu pestud, laenatud kleitidesse rüütatud ja õigeks kellaajaks kogunemiskohta viidud siiski said.
Muidugi ma mõistan nende pettumust – nad mõlemad oleks restorani asemel parema meelega õhtu bändis kitarri mängides veetnud ja see on nende noorust arvestades täiesti arusaadav.
Viimaseks täispikaks päevaks oli kooli poolt planeeritud Kassari ringile jäävate vaatamisväärsustega tutvumine ja piknik Sääre tirbil.
Kui eelmisel õhtul taheti dressis restosse minna, siis matkarajale sõidutamiseks pidi tolle päeva sohvriks palutud vanaisa 20 minutit üle kokkulepitud aja ootama, sest senjorita soovis oma botaseid säravvalgeks küürida. Ma hoidsin targu oma närvide huvides ja veel suurema hilinemise ära hoidmiseks oma suu ja magamistoaukse kinni, sest juttu jätkus meil omavahel alustades alati kauemaks. See oli tohutult tore, samas kellaaja peale minemise osas paras väljakutse
Pärast lõunat oli koolimajas “suur rahvaste pidu ja disco”. Mida iganes disco üldse tähendab tänapäeval, aga Eesti toite pidavat kuuldavasti valmistama peo jaoks vahetusveerandi tõttu kodunduses olevad 8. klassi poisid. See tundus igati vahva.
Vanaisa sai jälle taksot teha ja krooniliselt hilineva külalise järele üle aja oodata… aga tema on meil igal juhul vägagi kannatliku seltsi hiidlane.
Pikka pidu koolis polnud, sest samal õhtul startisid külalised Saksamaalt juba mandri poole ja õpetajate arvates vajanuks teiste riikide külalised ööund enne kella viiest hommikust äratust ja pikka kodureisi. Noored korraldasid ise alevi vahel siiski olengu, mis kestis ööni välja. (Mina kaldusin küll toetama õpetajate arvamust ja sellest tuli korralik perekondlik debatt, aga mõistagi võitis soov toredate kauge maa sõpradega viimast õhtut koos veeta.)
Meie tudengid päriselt sellest kõigest ei pääsenud ka – nemad jõudsid koju reede õhtul. Hispaanlannat nägid nad küll vaid vilksamisi, aga üheks ööks saime siis majapidamisse kümneliikmeleise pere. (Tudengid otsustasid tolle öö laudalakas veeta.)
Ma ei hakka midagi rääkima headest lammastest, keda ühte lauta palju mahub. See on niigi selge. Ma ei ütle ka ühe tuttava kombel, et ainus asi, mis on parem kui üks 14 aastane, on kaks. Loomulikult on see nii. Isegi kui kohati esineb ägedaid ealisi iseärasusi
Meie külaline ise mainis küll korduvalt, et tema on oma rahva seas see must lammas, kes kõike traditsioonilist alates flamenkokleitidest kuni puuviljadeni vihkab.
No ta näis oma jutu järgi “vihkavat” ikka väga paljut ja ma kaldun arvama, et küllap see nimekiri täienes ka mõne meie pool kogetud elamuse arvelt. Nojah, eks see on lihtsalt tema Hispaania temperamendile vastav üliemotsionaalne väljendusviis.
Võilillepärja punumise ja jalgrattaga sõitmise sai külaline igatahes siin selgeks, kui ka muud tolku meist polnud.
Muljeid kultuuride värvikirevusest on meie perel nüüd küll sellest põnevast nädalast piisavalt, et selle seedimiseks üheksat hiiumaist introverti kordamööda ja kohati korraga vaja on.
Oleme koolile südamest tänulikud meile seda suurepärast keeleoskust ja silmaringi avardavat võimalust pakkumast. Aitäh!
(*Fotod projektis osalevatelt õpetajatelt ja oma kaamerast.)
